Minu neli nädalat Londonis möödusid uskumatult kiiresti. Olen pärast naasmist kordi ja kordi vastanud küsimusele -“kuidas oli?”. Kiiret ja lihtsat vastust on väga keeruline anda. Kuid kindel on see, et oli väga hariv ja inspireeriv, paljusid vau-elamusi pakkuv. Ühel päeval olen valmis resümeeks, kuid mitte veel. Võtan veel aega muljete seedimiseks.
Kirjutasin oma blogi põhjalikkuse ja hoolega just selleks, et anda edasi vahetuid ja värskeid elamusi. Kirjeldasin erinevaid valdkondi, jagasin oma muljeid just nii, nagu ka ise asju avastasin. Püüdsin vältida võrdlemist, ehkki võrdlused tekkisid sageli. Ideed ja mõtted kasutamiseks on vihjetena peidetud postitustesse, kes soovib, see need leiab.
Olen naasnud töörutiini. Kindlasti oodatakse nüüd põrutavaid uuendusi Suure-Jaani koolis läbi viidud uuendustest. Paljud minu kooli õpetajad on olnud järjekindlad blogijälgijad ja tean, et nii mõnigi on loetu põhjal mõningaid võtteid katsetanud. Selleks, et teha mingeid põhimõttelisi uuendusi ja muudatusi, on väga oluline, et vähemalt suurem osa meeskonnast mõistab uuenduse vajalikkust ja soovib kaasa tulla.
Me alustame uut aastat ajurünnakuga, millel pealkirjaks: “Maailmas ei ole ilusamat tööd kui kooli parandamine”. Blogi vahendusel ja mõjul on kindlasti tekkinud õpetajates hulk küsimusi ja ideid. Arutame koos, mida annaks meil kasutada, millest oleks meie koolis abi ja millised muudatused minu kogemuse valguses oleksid meie koolis asjakohased. Usun, et ka tõdemused – meil on mingid asjad väga hästi – on vajalikud ja kosutavad. Loodan, et mu blogi kaudu jõudis kogemus paljude õpetajate ja koolijuhtideni.
Haridus- ja Teadusministeerium, Rotary Eesti ja Eesti Koolijuhtide Ühendus ootavad minult järgmise sammuna artiklit kogetu kohta ning projekti, mille enda juhitavas koolis järgeva poole aasta jooksul läbi pean viima.
Reachi õpetajate keskmine vanus on 29 aastat! Kuna Feltham on Londoni äärelinn, mis pole põlis-brittidele just lemmikelupaik sealse kireva etnilise koostise poolest, elab enamik õpetajaid Londoni kesklinna kandis, sõidab tööle rongiga, logistika peale kulub päevas keskmiselt 60-120 minutit. Õpetaja aastapalk algab 21000 naelast, jõudes kogemuste ja vastutuse kasvades 36000 naelani aastas. See on piisav normaalseks äraelamiseks, eluaseme soetamiseks. Õpetajal on kooli siseseid karjäärivõimalusi ja sellega seonduvalt ka töötasu suurenemise võimalusi palju. Kooli õpetajate põhituumiku, kui nii võib öelda, moodustavad kooli loomise juures olnud õpetajad, kellest igaühel on lisaks tundide andmisele vastutus veel mingi valdkonna arendamise eest – kes on õppekava eest vastutaja, kes töötab välja ja arendab hindamisjuhendeid, kes treenib ja coachib noori tulijaid, on linemanager, koordineerib raamatuklubi tegevust, jnejne.
Kui uurin, et kus on siis kesk- või vanemasse ikka kuuluvad õpetajad, selgub meie jaoks võõras suurlinna loogika: noored, kellel peret pole, kes naudivad suurlinna elu ja ei põlga igapäevaseid pikki rongisõite, alustavad ülikoolijärgselt karjääri tihtipeale suurlinnas. Kui tekib pere, soov soetada suurem kodu ja olla paiksem, kolitakse maapiirkonadesse. Enamikul õpetajatest on küll elukaaslane või kihlatu, kuid laste saamine on lükatud edasi ja töö ning eneseteotust on esikohal. Õpetajatega nendel teemadel vesteldes jätab sügavaima mulje Tom, inseneriharidusega teadusainete õpetaja, kes vastutab ka väärtuskasvatuse eest secondarys ja on year 10 juht. Tema sõnul on tööpäevad väga pikad, tööstressi tase kõrge, kuid motivatsioon samuti endiselt väga kõrge. Kihlatuga aega veeta jõuab ta väga harva, ka vabadel koolivaheaegadel töötab, planeerib keskmiselt 3-4 tundi päevas. See on midagi, mida mul on keeruline seletada, tunnetan siinse ühiskonna eripärana hoiakut võtta töökohustusi äärmiselt tõsiselt, olla põhimõtteliselt väga motiveeritud ja teha oma tööd pühendunult ja kirega – ilma tingimusteta. Ja kui tekib tunne, et motivatsioon langeb ja enam ei taha, leitakse uued väljakutsed.
Iga Reachi õpetaja on keskmisest motiveeritum. Kogu oma stažeerimisaja jooksul jälgin õpetajate üksmeelt ja õhinapõhist töösse suhtumist. Kui uurin direktorilt, kas ja kuidas ta oma meeskonda motiveerib, jääb Ed tükiks ajaks vaikselt mõtlema ning ütleb viimaks, et ta ei tea. Õpetajad ON ise väga motiveeritud, töö ise motiveerib neid.Õpetajate üksmeel, ühesuguste kasvatus- ja suhtlemismaneeride ning sama metoodika kasutamine on muljetavaldav. Õpetaja ja õpilane on täiskasvanu tasandil suhtlevad partnerid, kummalgi pole õigust teist solvata, talle halvasti öelda, näägutada. Imetlen, kui hästi see toimib. Saladus peitub järgmises: kui uus õpetaja tuleb kooli tööle, läbib ta kahenädalase suvekooli, kus ühe nädala jooksul õpetatakse talle metoodikaid laste käitumise juhtimiseks, koolis au sees olevaid reegleid. Teisel nädalal saab värske õpetaja kooli tulevate uute laste juhendamise näol kätte esimese praktika, loomulikult tiheda jälgimise ja coachimise toel. Nii on sügisel õppeaasta alguses kõigil reeglid selged ja võib kohe asja juurde asuda. On juhtunud ka seda, et õpetaja enese väärtused ja hoiakud on sedavõrd erinevad, et pärast kahenädalast suvekooli leitakse – tal on parem mõni muu töökoht valida.
Asjaolu, et õpetajate võrgustik töötab iseenesestmõistetavalt pideva arengu nimel ja õpetaja saab tööle regulaarset tagasisidet, ei lase tekkida muredel, mis jäävad pikaks ajaks painama, muutuvad lahendamatuteks, tekitavad stressi ja lõpuks läbipõlemise. Kõige muljetavaldavam on üleüldine hoiak, et kõik eksivad ja eksimine näitab kätte nõrga koha. See võimaldab õppida ja areneda.
Kui näen, kui palju igapäevaselt õpetaja tööd kontrollitakse ja jälgitakse, uurin neilt, kuidas nad sellesse suhtuvad ja kas see võiks ka kuigivõrd häiriv olla. Saan vastuseks, et nii on hea ja turvaline – kui tekib kitsaskoht, mida ise ei märka, saab see kogenuma kolleegiga koostöös läbi analüüsitud ja parandatud. Kontrollimine ei tähenda, et midagi peab kohe halvasti või valesti olema. Tõmban aina enam paralleele õpilaste ja õpetajate arengu vahel – kõik õpivad, arenevad, teevad vigu ja õpivad neist. Kõik vajavad tuge ja tähelepanu.
Keskmine Reachi õpetaja annab nädalas 12-15 tundi, on lisaks kellegi coach ja kellegi teise poolt coachitav. Õpetajate üldtööaega, selle maksimumi või miinimumi pole kehtestatud. Õpetajad tulevad majja reeglina 7-7.15 hommikul ja nende tööpäev lõppeb kõige varem kell 5 pealelõunal. Kogu meeskond on nii õue- kui söögivahetunni korrapidamise graafikus, sh direktor. Paistab silma ja tundub väga loomulik, et kõik õpetajad on kogu aeg laste keskel, nii suurtel üritustel, kogunemistel kui õues ja söögiajal. Ja kohe eriti paistab silma, kui ühtse mulje jätavad õpetajad oma käitumisega. Kehtib 100% “üks kõigi, kõik ühe eest”.
Ühist suurt õpetajate tuba pole, majas on palju imepisikesi, tihti ilma akendeta, kuid kindlasti klaasustega ruumikesi, kus õpetajad saavad oma ettevalmistustöid, koosolekuid j ühisplaanimist, coachimist teha. Tihti võetakse sinna kaasa lõunasöögitaldrik ja paberikuhja eemale lükates süüakse, nina arvutis, kiire lõuna. Õpetajatele on toit ja kohv-tee tasuta, eeldatakse, et nad reeglina söövad koos õpilastega. Kui uurin, millest õpetajad igapäevarutiini juures puudust tunnevad, siis vastatakse, et just puhkepausist, lõunaajast, hetkest, kui ei pea vastutama laste eest.
Ning lõpuks veel lihtne ja geniaalne lähenemine, mis minu arvates aitab heal meeskonnal olla efektiivne: kui miski ei tööta hästi, siis see, kel selle asja eest vastutab, peab ütlema kohe, kui saab aru, et miski on valesti ja ei tööta. Mahavaikitud probleemid ei ole hea valik.
Mul oli suur õnn saada osa neljast kiirest, direktori sõnul hullumeelsest nädalast, kus koolis toimus väga palju. Minu viimasel jutuajamisel direktor Ediga uurisin, mida ta koolis kõige olulisemaks peab ja mis oli tema arvates koolisüsteemis nii vajaka, et olemasolevate koolide uuendamisest ei piisanud.
Laste jaoks on väga tähtis järjepidevus, tänu millele nad saavad aru, mis koolis toimub, mida neilt oodatakse, nad tunnevad end tänu sellele turvaliselt ja arenevad hästi. Ei saa olla, et majas on kaks Year 2 klassi, ja nendes toimuv on erinev. See ajab lapsed segadusse ja sellist asja ei tohi olla. Selleks, et järjepidevust saavutada, peab olema meeskonnatöö väga tugev. Järjepidevus õppekavas, käitumises, töö kvaliteedis – kõiges, see on ainuvõimalik viis teha midagi head. Edi arvates ei ole nende koolis saavutatud koostöö tüüpilise kooliga võrreldav, see on palju enamat. Õpetajad on loomult need, kes eelistaksid töötada omaette, omal viisil. Seega nad peavad end ületama ja oma turvatsoonist väljuma.
Minu küsimusele, miks oli parim teha uus kool, toob Ed 4 põhjendust:
Olles töötanud varem koolis õpetajana, nägi Ed, kui erinevad olid Inglise koolid, puudus järjepidevus primary ja secondary vahel. Lapsed tulid secondary-koolidesse väga paljudest erinevatest primary-koolidest, väga erineva teadmiste ja oskuste tasemega, mis tegid ühtlaselt kõrgetasemelise õppe korraldamise väga küsitavaks. Tegelikult võimatuks. Need koolid ei teinud omavahel mingit koostööd. Ed soovis teha kooli, milles on järjepidevus oluline. Laps saab käia kogu haridustee kuni ülikoolini samas koolis.
Enamik selle maa koole on suured, 1500-2000 õpilast ühes kooliastmes, need on vabrikud, kus lapsed ega õpetajad ei tunne kõiki oma koolikaaslasi, puudub võimalus jõuda igaüheni ja tegeleda personaalselt. Ed soovis teha väikse kooli, kus lapse arengut jälgitakse ja toetatakse eelkoolist alates.
Akadeemilised ootused õpilastele on tavalises koolis üsna madalad. Traditsioonilise hindamissüsteemi järgi valmistasid koolid ette õpilasi saama D-taseme tulemused, koolid olid rahul, kui lapsed said hindeks D, standard oli küllalt madal. Edi arvates peavad ootused laste akadeemilisele võimekusele olema vähemalt B, aga ka A. (vana süsteem võrreldav meil ülikoolides kasutatava A, B, C, D, E – positiivsed, F – nõrk)
Oli soov alustada meekonnaga nullist. Midagi uut on keeruline teha nendega, kes on juba töötanud pikalt, sellest väsinud ja ei ole motiveeritud midagi muutma.
Kool toimetab riigi toel, lisaks on sponsorid ja heategijad, kes soovivad toetada riigi hariduselu edenemist – tänu sellele on koolil ka mõnevõrra rohkem ressurssi traditsiooniliste koolidega võrreldes. Õpe selles koolis on lastele tasuta.
Mu plaaniks oli stažeerimisaja algusest peale külastada ka mõnd traditsioonilist kooli. See mul kahjuks ei õnnestunud. Olime direktor Ed-iga mitmete koolijuhtidega kirjavahetuses, kuid keegi neist ei leidnud võimalust mind vastu võtta.
Viimase nädala keskel siiski üks kool mulle külaskäigu võimaldas – King Solomon Academy Kesk-Londonis. Olin võimaluse üle väga õnnelik. Pean ütlema, et King Solomonis oli mul õnnestunud aasta tagasi alustavate koolijuhtide toetusprogrammi raames ühe päeva jooksul viibida, seega ma teadsin sellest koolist juba päris palju.
Läksin siiski. Mul oli võimalus võrrelda kahte innovatiivset, uuendusmeelset ja mõned aastad tagasi täiesti nullist alustanud kooli. Nad on ka oma õppimis- ja käitumismetoodikate poolest väga sarnased. King Solomoni esimene lend on nüüdseks lõpetanud ja 90% lõpetajatest õpib ülikoolis esimesel kursusel. Tuletan meelde, et nende koolide missiooniks on võimaldada igale lapsele haridus, mis aitab tal ülikooli sisse saada.
Pean tõdema, et Reach Feltham Academy paistab silma väga elutervete ja positiivsete põhiväärtuste kasvatamise poolest. King Solomoni väärtused – “tööta tugevalt, muuda ajalugu” tundusid keskenduvat rohkem tööle, vaeva nägemisele tuleviku nimel. Ja seda vahet tunnetasin ka kahte kooli paratamatult võrreldes.
Ka King Solomonis on lugemine väga oluline, päevaplaan sama mis Reachis, õpetajad väga noored ja entusiastlikud ning õpilased käituvad tänu põhjalikule käitumiskasvatusele väga eeskujulikult. Üks suur erinevus siiski on: kõik King Solomoni õpilased alates secondarysse jõudmisest valivad õpitavaks muusikariistaks viiuli, vioola või tšello, saavad nii individuaaltunde, rühmatunde kui mängivad kooli keelpilliorkestris. 100%. Ka kooli seintel, õues on sildid 100%.
Olen uurinud paljude õpetajatega vesteldes, milline on nende arvates kõige suurem erinevus uuenduslike akadeemiate ja traditsiooniliste koolide vahel. Välja on toodud enamasti järgmist:
Traditsioonilised koolid ei toeta ei õpetaja ega õpilase arengut süstemaatiliselt, coachimist pole (kui, siis 2-3X aastas). Õpilasi ei jälgita ega toetata regulaarselt.
Traditsioonilise inglise kooli õpilased ei käitu silmapaistvalt hästi, ka õpetajad tõstavad häält, ütlevalt teravalt, õpetajate tase on erinev.
Tavaliselt on eraldi primaryschool ja secondaryschool, millega kaasnev probleemidering on seotud sellega, et koolide tase on erinev ja üleminek õpilaste jaoks väga raske. Seega selle maa haridussüsteemi uuendused on seotud meie mõistes torukoolide loomise, mitte nende kaotamisega.
Annan ülevaate hindamisest. Käesolevast õppeaastast on kasutusele võetud uus 9-palline hindamissüsteem, tegeldakse palju sellega, et üleminek oleks võimalikult sujuv. Varasemalt kasutuses olnud A-F on jäetud ajalukku ja sellest ka ei räägita.
Seega on 1 madalaim ja 9 kõrgeim hinne, hindamine toimub kolm korda aastas, mil iga trimestri lõpus on arvestuste nädal, kus iga õpilane teeb kõigis ainetes testid. Kahe esimese trimestri testid hindavad möödunud trimestrit, õppeaasta lõputestidhindavad kogu õppeaasta materjali omandamist.
Kirjeldan seconadry hindamist: eeldatav hinne, mille iga õpilane peaks saama, on 5-6. Kui õpilane saab mitmel järjestikusel trimestril näiteks ajaloos hindeks 5, siis näitab see tema progressi. Suuremat edasiminekut ja arengut aines näitab see, kui õpilane igal järgneval aastal saab ühe palli kõrgema tulemuse, ehkki ka samale hindele jäämine eeldab, et ta on õppekava omandanud ja see juba on progress. Eeldatakse ka, et 11. klassi jõudes saadakse hindeks vähemalt 7.
9 tähendab väga kõrget taset ja superkangelaseks olemist selles aines. See on andekate pärusmaa.Saan aru, et aine õppimise käigus omandatu on võrdelises seoses hindamisskaalaga, ehk kui mõni õpilane peaks näiteks 9.ndal aastal saavutama ajaloos hindeks 9, siis tähendab see, et mitte 9. klassi programm pole tal 100% selge (teab rohkem kui õpetaja J ), vaid ta on omandanud kogu secondary programmi hiilgavalt. Seda juhtub siiski harva.
Kuna tahetakse olla väga hea ja õpilast toetav kool (seda ka ollakse), siis kindel progress on õpilasel, kes secondary jooksul saavutab aines 2-pallise tõusu. Kui nad alustavad hindega 3, siis eeldatakse, et tõus on 3-palline.
Toimub ka jooksev hindamine. Secondarys nimetatakse seda exit-ticket. Selle peab enamasti tegema iga õpilane iga tunni lõpus, selles on paar-kolm küsimust selle kohta, mida tunnis on õpitud. Õpilane saab teha kokkuvõtte ja meenutada tähtsamat, mida õppis, õpetaja saab exit-ticketite analüüsimisel tagasiside oma tööle – kas ta peaks midagi muutma, parandama, kordama. Kui tulemused pole ootuspärased, siis tuleb oma õpetamine ja tunnikavad üle vaadata.
Õpetaja kogub neid andmeid selleks, et jälgida, kas klassi aine omandamine kulgeb soovitud suunas.Kõike seda jälgib ja koordineerib hindamise eest vastutav vanemõpetaja, kellega koos aeg-ajalt õpetajad oma hindamiskokkuvõtted üle vaatavad ja plaane vajadusel korrigeerivad.
Sellise hindamissüsteemi omapära võimaldab hinnata diferentseeritult kõiki, nii kesisemate võimetega kui ka andekamaid õpilasi. Tase, mis vastab erinevatele hinnetele, on riigi poolt kehtestatud ja testid, mille abil taset hinnatakse, on ette antud. Seega on kooli ülesanne tagada võimalikud kõrged hinded.
Lugemisoskus kui üks hariduse saamise alusoskuseid on siinsetes koolides esikohal. Eriti primarys. Tähtedega teevad lapsed tutvust juba nurserys, eelkoolile (4-5-aastased) on seatud ootus, et selle lõpus kõik lapsed loevad vabalt. On erineva kodukeelega lapsi, kellel tuleb lugemine raskemalt, kuid olen juba eelnevalt rääkinud, et väga range jälgimine ja oskuste arenemise toetamine toimubki just eelkoolis, et saavutada esimesse klassi minekuks võimalikult ühtlane tase.
Kõik lapsed iga päev alates year 1 tegelevad vähemalt ühe tunni lugemisega. Lisaks on lastel kohustuslik kodulugemine iga päev pool tundi. Lapsed täidavad lugemispäevikut, iga nädal selgitatakse välja lugemisrekordid ja rekordlugejad (see vist seletab, miks näen ühistranspordis tihti raamatut lugevaid lapsi).
Iga õppeperioodi lõpus teevad lapsed lugemistöö, mida hinnatakse. Mõnedel õppeperioodidel keskendutakse lugemisele eriti, neid nimetatakse lugemisperioodideks (on ka mateperioodid jne). Hindamisskaala, nagu kõik muud hindamisskaalad on riigi poolt kehtestatud, hindamisest räägin järgmises peatükis detailsemalt.
Eri vanuseastmetele on välja pakutud terve nimekiri erinevaid juturaamatuid, nö soovitav kirjandus, see omakorda on markeeritud tasemete järgi, igal raamatul on küljel väike värviline märk, mis tähistab raamatu raskusastet. Ja hindamise juures seda raskusastet ka arvestatakse.
Ja mitte ainult lugemisoskus pole oluline, arendatakse ka kuulamisoskust. Õpilaste iganädalane raamatuklubi tähendab, et vähemalt pool tundi tegeldakse raamatutega, tihti loevad ette hoopis õpetajad. Õpilaste ülesanne on kuulata, kaasa mõelda, tunda, küsimusi esitada, arutleda.
Kõige olulisemaks oskuseks peetakse kolmandat tahku – arutlemisoskust, sõnaosavust, jutustamisoskust. (meenub, et minu siinoleku ajal käinud kontrollid tõid välja, et lapsed peaksid suhtlemisel kasutama alati täislauseid). Ja leitaksegi, et nii lugemis- kui ka kuulamistreeningud on eelduseks kõneosavuse arengus.
Secondary osas on pearõhk lugemise kvantiteedil, loetu kohta arvamuse avaldamisel, kuid suulise eneseväljenduse osa oluliselt väiksem, selle omandamist on eeldatud primary lõpuks. Secondary kandub pearõhk kirjalikule eneseväljendamisele. Lugemistekstid lähevad keerulisemaks, sügavamaks.
Igas klassis on sõnapank, kuhu märgitakse lugemise käigus saadud uued sõnad.Kokkuvõte nädala lugemisest
Lugemise jooksev hindamine, nii õpetaja kui õpilase enda poolt.
Kõik primary õpilased täidavad iga nädal päevikut, kuhu kirjutavad peamised asjad, mida nad nädala jooksul õppisid, kogesid, tundsid. Päevikud asuvad koolis. Tegemist on Year2 õpilase päevikuga.
Klassides on väljas laused, mis eneseväljendamise juures abiks on.
Pooletunnine vaikusehetk 4. klassis – kõik loevad!
Ja lemmikraamatud, mis parasjagu käsil, on igas klassis eraldi nurgas eksponeeritud.
Alljärgnev on näide,mida soovin kirjeldada, käsitlemaks teemat „väärtuskasvatus koolis“. Ja minu sõnum on, et see on pagana lihtne. Nii lihtne, et selle peale iga kord ei tulegi! Toon näite, väljendamaks oma poolehoidu sellele, millisel puhul on faktide kasutamine koolis, faktide teadmine vajalik.
Iganädalane assemblee on alati seotud ühe kooli põhiväärtustega. Panen tähele, et iga nädal viib selle läbi erineva õpetaja. Seega saavad kõik õpetajad korra-paar aastas valmistada ja läbi viia ühe assemblee. Seekord teemaks liiklus. Ja õpilastele pakutaksegi kõigepealt fakte: iga päev hukkub UK-s 5 inimest, keskmiselt 61 saab iga päev tõsiselt viga. Eile juhtus Londonis liiklusõnnetus, milles hukkus 7 inimest – kas olete kuulnud? Miks see õnnetus juhtus? Mida keegi oleks pidanud vältima, teisiti tegema?
Maailmas juhtub 3X rohkem liiklusõnnetusi arengumaades. Mille poolest meie arengumaast erineme? Kui oluline roll on selles haridusel? Liikluses hukkunud noorte seas on poisse 2X rohkem kui tüdrukuid? Miks nii?
Kõige rohkem hukkunuid on õnnetustes motorolleritega, motikatega. Miks nii?
Kas teate, et maailmas hukub igal aastal ca 186300 last? Kas teate, et maailmas hukub igal neljandal minutil üks laps liiklusõnnetuses?
Ja nüüd mõelge meie kooliümbruse ristmikele, millised neist on kõige ohtlikumad? Mille poolest? Mida te peate liiklemisel silmas pidada?
Ning lõpuks jõutakse selleni, et nädala väärtuseks on „have fun“. Tehke kõik selle nimel, et te saaksite nautida elu!
Veel näiteid, mismoodi maja seintel olev aitab kaasa õigete väärtuste omandamisel. Alljärgnevaid pilte võib käsitleda ka järjena peatükile õpilaste hea käitumise saladustest.
Sel nädalal toimus Reachis ettevõtlikkuse päev. Minu Suure-Jaani Kooli on käesolevast õppeaastast liitunud Ettevõtliku Kooli liikumisega ning taolise päeva toimumine tundus väga põnev jälgida. Põnev see päev tõepoolest oli, siinkohal on hea meel tõdeda, et ka meie koolis on palju sarnaseid asju tehtud.
Päev algas kõigi õpilaste kogunemisega kooli spordisaalis, kus kogu kool jagati 5-6-liikmelisteks meeskondadeks, kusjuures igas meekonnas olid lapsed eri vanuses, eri klassidest. Imetlesin, kuidas 15 minutiga olid kõik lapsed jagatud gruppidesse ja päeva sissejuhatus tehtud. Sellele on eelnenud põhjalik planeerimine – kõigile õpilastele oli jagatud rinda silt tema nime ja grupi numbriga. Aulas olid põrandal gruppide numbrid reas, seega kes kohale jõudsid, see suunati oma numbri juurde ja õpilased istusid maha ritta.
Direktor lausustervitussõnad: mõelge, millist elukutset te tulevikumaailmas võiksite omada, olge uudishimulikud ja püüdke tänasest päevast palju õppida . Seejärel hakkas väga organiseeritud lahkumine saalist. Kõigepealt tõusid paarkümmend uksele kõige lähemat last ja lahkusid, siis järgmised, järgmised, järgmised… Asi kulges rahulikult ja 3-4 minutiga oli üle 600 õpilase saalist lahkunud oma klassi. Kogu kool töötas ühesuguse programmi järgi. Võrdleksin seda meie e-tundidega, see siin pakub välja täislahenduse koos materjalidega tervele koolile, ja on tasuline.
Kirjeldan lühidalt ülesandeid. Kõigepealt valib tiim endale nime, siis selgitatakse, kuidas tiimitöö käib, igaühel meeskonnast lastakse rääkida 1 minut, millisena tema arvates tiimitöö peaks toimuma. Suuremad toetavad väiksemaid, kõik on elevil. Lepitakse kokku, et kõik tiimid saavad tubliduse eest boonuspunkte.
Näidatakse lühikest filmiklippi tulevikumaast ja kosmosest ning arutatakse, mis ameteid võiks tulevikus vaja minna. Ja siis järgnevad toredad ülesanded, mis pakuvad pinget kõigile, olenemata vanusest. Piltidel on lukuaugud, kust paistavad eri ametimeeste tööriistad, rõivad jne. Tuleb arvata, mis amet lukuaugust paistab. Kõik saavad kirjutada, taas abistavad suuremad väiksemaid. Siis mängitakse ette helisid, taas on vaja arvata, millise ametiga need seotud. Järgneb rida tööriistu, mille puhul vaja arvata, millise ametiga need kaasas käivad. Ning lõpuks valitakse välja, millised 4 kõige olulisemat ametikohta on tulevikus vajalikud.
Niimoodi harjutatakse demokraatiat.
Siis tehakse vahekokkuvõtte, kus kõik liikmed saavad rääkida, mina nad tegid hästi ja mida saaksid teha paremini. (ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi räägiks mille valesti või halvasti tegemisest).
Järgneb ülesanne, kus vaja lõigata, kleepida, värvida – taas jagatakse ülesanded ära ja kõik koos toimetavad. Igale töölehele tekib neli kõige vajalikumat ametit tulevikus.Siis arutatakse, miks just need ametid, mille poolest need vajalikud on. Valitakse taas eestkõneleja, kes peab püüdma kogu grupi arvamuse kokku panna.
Järgneb jutt loomadest – millised on tulevikuloomad, milleks ja kuidas nad inimestele vajalikud on. Seejärel palutakse fantaasia tööle panna ja koos joonistatakse paberite peale tulevikuloomad, mis võivad olla superloomad ehk kombinatsioon mitmest loomast kokku. Taas arutelu, selgitused. Panen tähele, et kui keegi ütleb „ma arvan, et…“, siis parandatakse, paludes öelda „me arvame“, sest räägitakse ju grupi eest.
Pärast 15-minutilist õuepausi minnakse päevaga edasi. Palutakse välja pakkuda, millised hooned peaksid tulevikus kindlasti olemas olema. Siis valitakse koos 4 kõige vajalikumat hoonet. Ning siis lepitakse, kokku, kes grupist millist hoonet ehitama hakkab. Ning siis tuuakse materjalid välja ja hakatakse ehitama. Ja üllatus, üllatus – materjaliks on prügi! Pakendid, plasttopsid, nöörijupid, munarestid, kilekotid jnejnejne. Igasse klassi on ilmunud paar kilekotitäit prügi, mis kallatakse lauale ja kõik saavad materjali valida.
Siis järgneb lõunapaus, millest 30 minutit söömiseks ja 30 minutit õues mängimiseks. Ja siis läheb ehitamiseks. Paari tunni pärast on kogu koolimaja 4-hoonelisi tulevikulinnasid täis ehitatud.
Ja päeva lõpus kokkuvõte, kus kõik koos täidavad erinevaid hinnangulehti, arutavad, annavad tagasisidet ning enne kojuminekut saab igaüks diplomi tulevikumissioonil osalemise eest.
Panin tähele, et õpilased olid päev otsa samades ruumides, kuid iga poole tunni järel liikusid õpetajad uutesse ruumidesse. Kõik toimus väga sünkroonselt kogu majas ja kui astusin sisse erinevatesse klassidesse, siis oldi enam-vähem samal järjel igal pool.
Õpetajate roll oli juhendada, anda lastele võimalus, esitada väljakutsed, samuti jälgisid nad meeskondlikkust ja juhendasid, mida ja kuidas peab grupp tegema, et neid võiks meeskonnaks pidada.
Olen siinviibimise esimestest päevadest pannud tähele, et õpilased kuuletuvad väga kergesti, käituvad väga mõistlikult. Tahan teada, mis neid motiveerib? Olen siit-sealt kilde kogunud, jälginud. Kõige selle toetuseks intervjueerisin Tomi, secondary õpetajat, kes on vastutav käitumise manageerimise eest.
Saladus peitub dokumendis, mis on toeks kooli põhieesmärkide täitmisel. Õpilaste käitumise sätestab tegevusjuhend. Selles on kirjas hulk punkte, püüan anda olulisemast ülevaate.
Kui õpilane tuleb kooli, peab ta tegevusjuhendiga tutvuma. Selleks külastatakse suvel kõigi kooli tulevate õpilaste kodusid, et tutvuda peredega ja selgitada, millist käitumist lapselt koolis oodatakse. See kirjutatakse kolmepoolselt alla, enne on õpilane valju häälega ette lugenud reeglidja kinnitanud nõusolekut nende täitmiseks ning koolivormi kandmiseks. Vanemad kinnitavad, et toetavad last igakülgselt.
Juulis toimub kahe nädala jooksul suvekool, kus kõik kooli tulevad õpilased harjutavad käitumismaneere, mida neilt koolis oodatakse. Lisaks räägitakse palju sellest, mida koolis ei aktsepteerita – asjade maha unustamist, koolivormi mitte kandmist, tunnis mitte töötamist. Vägivald on väljaspool igasugu aktsepteerimise piire.
Ja kuidas õpilase käitumist jälgitakse. Süsteem on keeruline, kuid toimib. Iga õpilane saab igal reedel käitumise eest 75 punkti järgnevaks nädalaks ning tal on võimalik oma hea käitumisega neid juurde koguda, aga halva käitumisega ka punkte kaotada. Igal lapsel on oma skoor, klassil lisaks oma skoor. Iga nädal tehakse õpilaste skoorist kokkuvõte ja kuu lõpus saab õpilane nn „palgalehe“, kus tema kogutud punktid peal. Iga uus nädal algab uue 75-punktide skooriga.
Skooride kokkuvõtted tehakse kuude ja aasta lõikes. Kes suudab oma skoori 75 säilitada nädala jooksul, saab osaleda mõnel lahedal üritusel oma koolis. Igal nädalal. Kes skoori tõstab, saab väljasõidu, filmiõhtu, lähedal asuvate linnade külastuse jne.
Kui õpilaste keskmine skoor on 100, saab õpilane aasta lõpus ekskursioonile. Kui skoor on 110, antakse talle hõbekäevõru, 120 punkti eest kuldkäevõru ning 130 punkti eest teemantkäevõru, millega taas kaasnevad erinevad preemiad, privileegid.
Allolevad pildid kõnelevad kooli seintel, kes on parimad punktikogujad ja millised preemiareisid tublisid ees ootavad.
Igakuise „palgasedeli“ peal on punktid, see peaks mõjutama õpilast tegutsema motiveeritult. Punktide eest võib õpilane endale kooli oksjonil midagi soetada või punkte alles hoida, neid koguda ja nende eest endale elamusi saada. Näen väga suurt paralleeli täiskasvanute elu, töö ja palga saamise vahel. Kõik õpilased õpivad seega varakult, kuidas tema igapäevased tegemised kajastuvad kuu lõpus palgasedelil, samuti on võimalik ise otsustada, mida oma „palga“ eest ette võtta – kas soetada asju või saada elamusi.
Hindamine toimub ka meeskondlikult: iga 7.-9.klassi tundi hinnatakse samal põhimõttel – klassil on teatud arv punkte, neid on võimalik juurde saada või kaotada, oleneb klassi käitumisest. Seda nimetatakse Reach-School, võrreldav palgasedeliga. Edu korral on klassil võimalik saada Reachi auhind, milleks taas tore tegevus koos klassiga – piknik, matk, ekskursioon jne.
Kuid mida võetakse ette nendega, kes ei allu ja keda „palgasedel“ ei motiveeri? Rikkumiste üle peetakse samuti arvestust. Lisaks palgasedelilt punktide kadumisele on kasutusel terve hulk meetmeid.Tõsisemaks rikkumiseks peetakse vandumist, tujutsemist, õpetaja või kaasõpilasega ebaviisakalt käitumist. Kui saad päeva jooksul kokku 9 rikkumist, pead terve järgmise päeva istuma üksi, olema klassis tagareas teistest eraldi üksikus pingis, teistega ei tohi suhelda, oled eraldatud ja ka õpetajad eiravad. Kuid õppima ja kaasa töötama peab. 9 miinust päeva jooksul kannab nime Step1. Asi läheb karmimaks, kui oled vägivaldne või saad mitmel päeval järjest Step1 – siis saad karistuse nimega Step2, mis tähendab terve päeva õppimist eraldi ruumis, kus on kardinatega eraldatud boksid. Kõik peab saama õpitud
Karistuse nimega Step2 saanud õpilased veedavad terve koolipäeva teistest eraldatuna oma boksis ja kogu koolipäeva jooksul õpitu tuleb ära teha iseseisvalt.
.Ja kui ka need meetmed ei aita, Step2 kordub, siis saadakse Step3, mis tähendab ajutist koolikeeldu. Seda viimast rakendatakse küll üsna harva, aga tuleb ette.
Koolikeeldu võidakse rakendada kuni 5-päevasena. Kujutan ette, et sellesse staadiumisse jõudnud õpilane on näinud hulga vaeva, tõestamaks, et ta üldse õppida ega paraneda ei soovi. Kui aga on tegemist kooli terariista või narkootikumide toomisega, soovitatakse kohe koolist lahkuda. Ka väljaheitmisel on erinevad raskusastmed. Kergemvõimalus tähendab, et õpilasele öeldakse, et me soovime, et sa lahkud meie koolist, tal aidatakse leida uus kool. Temale kaasa antavatele dokumentidele välja viskamise põhjust ei kirjutata. Keerulisem juhtum saab kaasa paberi, kus kirjas põhjused koolist väljaheitmise kohta – sellise dokumendiga uut kooli leida on äärmiselt keeruline.
Õpilastel on iga päev umbes 1 tunni jagu kodutöid, kui see on tegemata, tuleb samal päeval jääda peale tunde ja kodutööd ära teha. Samas, eraldatud kardinatega ruumis.
Selle korra eesmärk on siiski positiivse teel mõjutada õpilast eeskujulikult käituma, ka negatiivsete asjade puhul on alati võimalus end parandada ja käituda paremini. Kogu punktiarvestust peetakse meie stuudiumi-taolises online süsteemis, millele on igal õpetajal juurdepääs.
Ja lõpetuseks – juhendid, kui nii võib öelda, kuidas peab käituma, mis väärtused on õiged järgida, on igal pool seintel meelde tuletamas ja olulist rõhutamas.
Ja selline näeb välja klassi meeskondlik konto, mis on iga klassi seinal. Lihtsad krõpsmaterjaliga kinnitatavad ja ära võetavad lipikud, olen näinud mitmel korral, kui õpetajakorduva meeldetuletuse peale lõpuks mõne riba kõrvale toimetab.
Ningl lisaks on igas klassis ka meeldetuletus, kuidas võiks ja peaks
Kõigepealt üritan seletada mõistet. Olen ise olnud kordi coachitav ja tean, mismoodi see toimub ja mis mõju sellel on. Siiski on sõnastamine keeruline, sest eestikeelset tabavat vastet mina ei tea. Võttes arvesse oma eelnevaid kogemusi ja abiks kerge googeldamise, võib öelda, et coachimine on kahe osapoole usaldusel põhinev vestlus, mis paneb coachi poolt oskuslikult esitatud küsimuste abil coachitava oma tugevusi ja nõrkusi hindama, oma hetkeseisu sõnastama, ise oma probleemid sõnastama, neile vastuseid otsima ja tegevusplaani koostama. Oluline on siinjuures coachi-poolne tagasiside ja peegeldus, mis aitab coachitaval ise oma tegevuskava läbi mõelda ja mis veel väga oluline, nõu ei anta, kõige järgneva eest vastutab coachitav ise.
Peamine õpetaja arengu toetamise meetod Reahc Fetlham Academy´s on coachimine. Igaüks on kellegi poolt coachitav, väga paljud tegelevad kellegi coachimisega. See on jagatud, kokku lepitud ja paika pandud struktuur, mille peamine eesmärk on kõigi töötajate pidev areng ja enesetäiendamine. Tunniplaani koostamisel õppeaasta alguse eel on coachimised plaani kirjutatud. See tundub olevat väga orgaaniline osa igapäevaelust, olen neid kohtumisi juba üsna arvukalt jälginud ning võin teha üldistuse – inimesed on erinevad, nagu igal pool.
Olen näinud coachisessiooni, kus coachitav annab (eelkõige endale) väga põhjaliku ülevaate oma viimastest tegemistest, mis ta endale hiljuti eesmärgiks seadis, kuidas tegevuskava oli koostatud, mida ta tegi ja kuidas tal on eesmärgini jõudmine õnnestunud. Coach uurib, kuidas oleks mõistlik teemasid käsitleda, mis on võtmetegurid, mis on ohud, arvestades õpilaste ealisi iseärasusi, mis erinevates klassides toimib jne. Ma nimetaks seda õpetajapoolseks tunni ettevalmistamiseks, kus ta räägib läbi, mida kavatseb, miks miski on vajalik ja hea.
Olen näinud ka neid, kes kurdavad, kirjeldavad küll tekkinud olukordi, kuid lahendusi ei otsi. Ühe hiljutise coachisessiooni järel ütles coach, et raske on kedagi aidata, kui ta taha ise rääkida lahendusest. Õpetajalt oodatakse, et probleemide lahendused tuleb tal endal leida, selleks on tal regulaarselt keegi, kes tema tegemiste silma peal hoiab, tunde külastab ning planeerimist ja arengut oma oskuslike küsimustega toetab. Enda arengu eest vastutab ikka igaüks ise.
Kõik õpetajad on läbinud metoodikakoolituse „Teach as a Champion“. Selllest tuleneb ühine lähenemine tundidele, ühine metoodika. Just coachimine on see töövõte, mille abil saavutatakse õpetajate märkimisväärne ühtsus, mida olen imetlenud, palju jälginud ja mille saavutamine on minujaoks olnud suur küsimärk.
Uurin ühe coachi käest, mis on tema arvates meeskonnatöö võti. Vastuseks saan, et kõige tähtsam ja keerulisem on saavutada olukord, et igaüks tegeleks oma rollis ainult kõige tähtsamaga. Ja mis siis on täpselt kellegi roll ja ülesanne? See ongi võtmeküsimuseks. Meeskonna toimimise eelduseks on väga selgete suhtlus- ja tegevusliinide loomine ja kavandamine juhtkonna poolt. Ja see tundubki sellise meekonnatöö käimashoidmise juures olevat kõige suurem väljakutse.
Ja lõpetuseks üks pilt, mille Tom, secondary line-manager mulle tahvlile joonistas, et selgitada meeskonna hierarhilist ülesehitust ja arengu toetamise-jälgimise asetust. Näen põhimõttelist erinevust meie süsteemiga selles, et meie süsteemis on kogu see vastutus õppejuhil – monitoorimine, ühisplaneerimine, tagasisidestamine. See ei võimalda jõuda kõigini just väga sagedasti, sest on ka palju muid ülesandeid. Siinse süsteemi eelis on minu jaoks just ülesannete jagamine, vastutuse jagamine nii, et kõigini jõutakse, samal ajal tundub, et keegi pole mingite spetsiifiliste tööõlesannetega väga hõivatud.
Suure-Jaani Kooli direktori 4 nädalat Londonis Reach Feltham Academy´s 